Metsatukas sügisseent pildistama jäädes ehmatas mind üles põõsa tagant kostuv vali ragin. Pilku tõstes selgus, et see oli põder, kes oli lamanud ja samuti ehmatanud. Proovisin kaamerat põdra poole suunates talle järele hiilida, kui teed tõkestas, oh imet, põder, kes oli kaks korda suurem kui eemaldunud loom. Suurem põder ei eemaldunud vaid jäi lähedusse okkaid nosima, aegajalt oma pead minu poole pöörates. Varsti hiilis ka vasikas tagasi ja jäi ohutusse kaugusse oma ema jälgima. Seepeale heitis emapõder kõhuli ja sulandus põõsastesse. Liikusin vaikselt edasi, et põtra teise põõsa tagant näha, aga ei näinud. Vaatasin ringi ja minu üllatuseks olid nii ema kui poeg ootamatult otse minu ees, veidi liiga lähedal. Nüüd otsustas põdralehm tüütu olukorra lõpetada, tõstes pea ja tehes kiiremad sammud minu poole. Lahkusin selg ees ja ikka veel imestunult, et põdrapere end, kuigi ilmselt vastumeelselt, tükk aega jälgida oli lubanud. Seekord lõppes kohtumine mõlemale poolele õnnelikult. Kõik see meenutas pigem multifilmi kui reaalset elu. Edaspidi tuleb metsas rohkem pilku alustaimestikult ka ülespoole tõsta.
